Arutelu algas definitsioonide selgitamisest ehk küsimusest, kes üldse on urbanist ja mis on urbanistika. Osalejad leidsid, et nad tegelevad urbanistikaga, kuna tahavad linnade paremaks muutmises osaleda, diskussiooni tekitada ja terviknägemust luua.

Urbanistika arengu alt-üles stsenaariumi kaitsjate põhiväide lähtus linnauuringutes valitsevast ideede ja inimeste mitmekesisusest ning eriala noorusest, mille parim toimimisvorm on orgaaniline võrgustik. Keskkonnaühenduste näitel pakuti välja nn võrkkiige-mudel, kus tugigrupp loob kasvupinnase ja haakevõimaluse teistele üksustele, säilitades samas eri rakukeste mitmekesisuse. Võrkkiige antiteesina nimetati katusorganisatsiooni, millega kaasnevat iseloomustati kui “kausi pähepanemist”, “postulaatide külge klammerdumist”, “heade nägemuste kadumist”, “pool energiat läheb organisatsiooni ülalpidamisele”.

Urbanistide erialaliidu poolt debateerijad tõdesid, et kuna olemasolevad erialaliidud tegelevad kitsalt oma valdkonna probleemidega, siis urbanistide liit võiks keskenduda kattuvuskohtadele ehk olla liitude liit, mis tooks kokku olemasolevad linnateemadega tegelevad liidud ja seltsid (arhitektid, planeerijad, muinsuskaitsjad, keskkonnakaitsjad, kogukondade esindajad jne) ning liiduta teadlased ja õppejõud eri ülikoolidest, luues neile ühise diskussiooniplatvormi. Erialaliidu näol võiks olla tegu väga tugeva poliitilise jõuga, mille abil suunata linna arengut ja planeerimist lähtuvalt kaalukamatest teoreetilistest teadmistest ning suurematest ja sügavamatest visioonidest. Katusorganisatsiooni kasuks toodi näide praegusest omaniku- ja seega enesekesksest alt-üles planeerimisest, millel jääb puudu just laiemast visioonist ja kus arutelud toimuvad vastasseisu vormis (kuivõrd suurt kasumlikkust on omandiõiguslikult võimalik saavutada). Orgaanilise arengu vastu kõlas rühmalt mõttetera “igaüks oma mätta otsast ehk korraldub samamoodi nagu kanalisatsioon slummides”. Erialaliit kui konsortsiumi-laadne ühendus loob ruumilise arengu terviknägemuse, kasvatab erialaseid väärtushinnanguid ja eetikat, võimaldab ruumierialade tihedamat suhtlust ja koostööd ning tagab professionaalide poolt ühtsema signaali edastamise. Liidu tuumik hõlmab liitude või ühenduste esindajate kõrval ka liidulise kuuluvuseta teadlasi ja aktiviste.

Peale põhiargumentide väljakäimist tekkinud väitluses kombati poolformaalse võrgustiku ja professionaalse liidu piire. Riikliku algatuse korras komisjoni loomist ja kohustuslike esindajate määramist ei pooldanud keegi. Üheskoos tõdeti, et suvepäevad tõestavad selgelt alt-üles süsteemi tõhusust ja linnatemaatika aktuaalsust ning et oluline on selline ideede levimise vabadus ka tulevikus säilitada. Erialaliidu loomise ajalises küsimuses leidis võrkkiige-mudelit pooldav rühm, et praegusest võrgustikust võiks paari aasta pärast erialaliit välja kujuneda, samas kui ülalt-alla stsenaristide sõnul on “tagumine aeg asjaga tegelema hakata”, kuna vastasel juhul pole meil alust ega poliitilist jõudu väita, et oleme urbanistikas spetsialistid.

Lõppsõnades saavutasid debateerijad suhtelise üksmeele – kui urbaniste koondab mõtlemise mitmekesisust soosiv organisatsioon, on olemas koht, mille kaudu erialast kompetentsi ja tõsiseltvõetavust tõsta.

Nagu aeg on näidanud, on ajakirjateemaline sessioon kõige pikemalt kajama jäänud – kogutud mõtteid ja argumente hüpitatakse praegusel hetkelgi veel agaralt edasi. Suvepäevad ei toonud küll kindlat mõttesuunda, kuid see-eest arvukalt aktiivseid arvajaid ja kaasamõtlejaid.

Debatis sai esimesena sõna populaarteadusliku ajakirja poolt väitlev tiim, kelle eeliseks paistis olevat lihtsate ja tuntud argumentide lai valik: Eesti on väike, pole piisavalt lugejaid, kirjutajaid ega linnu. On kaheldav, kas on mõtet mujal kajastatavaid teemasid eestikeelsetena dubleerida või uue informatsiooni loomisel ja avaldamisel seda väikeses eesti keeles teha. Kitsaid tingimusi arvestades oleks kõige loomulikum luua võimalikult laia lugejaskonnaga mitmekesine ja päevakajaline ajakiri, mille eesmärgina võib kokkuvõtlikult nimetada linnakodaniku harimise ehk linnaruumi ja selle (ametlikku, erialast, poeetilist) sõnavara tundva inimese (kaasatava avalikkuse teadlikkuse) kasvatamise.

“Kui räägime urbanistikast, siis räägime linnadest – ehk Tallinnast ja Tartust? Mida meil siin nii palju ikka rääkida on? Ehk on meil hoopis vaja ruumilise planeerimise ajakirja, milles ei kirjutaks vaid kitsas ruumierialade seltskond (arhitektid ja geograafid), vaid ka kaugemate erialade esindajad, näiteks seadusloomega seotud spetsialistid (juristid) või need, kes ruumilisi planeeringuid rakendavad (vallavanemad, linnaametnikud) ja erialast sõltumatult intellektuaalid, kes tunnetavad linnateemasid. See annaks hoopis uue väärtuse, teised vaatenurgad.” (Madle Lippus)

Argumentide sügavama välja kaevamise võrra keerulisem oli teadusliku ajakirja poolt väitlejail, kes osutusid aga oma väljakutse suhtes väärilisteks vastasteks: vastulausena populaarteaduslikule ajakirjale toodi tõik, et kergem ja üksiknumbriti kirjuma sisuga ajakiri kaldub reprodutseerima tuttavat ja harjumuspärast infot. See tekitab horisontaalses plaanis (pinnapealse) killustatuse, millest on raske tuletada suuremat ja pikaajalisemat visiooni, millel oleks eriala arendav jõud. Päevakajalisi teemasid käsitleb juba olemasolev meediagi, ent eriaala-ajakiri peaks olema sügavam, käima samm eespool.

“Meie elu killustub liiga palju. On vaja kohta, kus saab süüvida, sügavale ühte teemasse laskuda. Me kõik tegeleme nii paljude asjadega. Elu nõuab multitalente. Teisest küljest teeb see maailma vaesemaks.” (Katrin Koov)

Kokkuvõttena jõudsid tiimid järeldusele, et tegelikult räägitakse paljuski samast asjast – interaktiivsemast suhtest lugejaskonnaga, Eesti-kesksuse (ja eestikeelsuse) vältimise paratamatusest, koostööst teiste väljaannete ja erialadega (vastastikusest avaldamisest). Vaidlematut vajadust ajakirja järele tunnistasid mõlemad osapooled.

Erinevalt teistest sessioonidest tekitas urbanistika (a)poliitilisus kõige pikema ja tulisema mõistete (urbanistika, poliitika) defineerimise vaatuse. Eesti urbanistika poliitilisust rõhutava rühma jaoks oli urbanistika linnaprotsesside sõnastamine ja kujutamine ning poliitika olelusvõitluse sarnane erinevate huvide esilekerkimine või allajäämine. Apoliitilise vaate kaitsjad defineerisid urbanistikat kui linnaruumi ja -keskkonda käsitlevat teadussuunda ning kirjeldasid poliitikat kui kõigi eluvaldkondade tõekspidamiste ja huvide võimalikult suurt kaitset. Ühisnimetajateks urbanistika puhul peeti linna toimimist ja arengut ning poliitikas erinevate huvide kooskõlastamist.

Eesti urbanistika poliitilisust rõhutati tõsiasjaga, et ruumiline planeerimine on küll demokraatlik protsess, kuid erinevate huvigruppide kaasatus planeerimistegevusse on sageli vaid formaalne. Paralleeli võib tõmmata Vana-Kreeka turuväljakuga, kus igaühel oli õigus avaldada oma ideid, mida agaralt ka tehti, kuid nende arvamuste sisulist kaasatust lõplikus otsustusprotsessis ei ilmnenud. Linnaplaneerimise visioonid takerduvad sageli just erinevate huvigruppide kaasamisest tulenevatesse poliitilistesse konfliktidesse ning tulemuseks on keskpärane lahendus, mis tegelikult ei vasta kummagi osapoole soovidele. Eesti urbanistika on poliitilisem kui mujal, kuna just poliitilised protsessid on need lapsekingad, mis urbanistikat pitsitavad.

Urbanistika apoliitilisust kaitsev tiim tõi näiteks kolmanda sektori aktiivsest ja loomingulisest tegevusest tuleneva linnaaktivismi. Õnnestunud projektid sütitavad kodanikes indu ja tahet ning tõestavad, et linnakeskkonda on võimalik ka poliitikavabalt kujundada. Urbanistika politiseerumise määr on seotud nii kultuuriliste eripärade kui ka ühiskonna üldise arengustaadiumiga ning on seetõttu pidevas muutumises. Osutati ka teema olulisele sõnastuslikule küsimusele – kellega võrreldes? – näiteks Eesti urbanistikat peeti võrreldes idanaabri Venemaa urbanistikaga märgatavalt apoliitilisemaks.

Kokkuvõttena küsiti, kas urbanistika poliitiline ja apoliitiline poolus on üldse vastandlikud – kas ei toimi nende vahel tasakaal ja küsimus on vaid viisis, kuidas see leida, kuidas üks teist takistamise asemel täiendada saaks.